life is just blah blah blah. you hope for blah and sometimes you find it but mostly it’s blah. and waiting for blah. and hoping you were right about the blahs you made. and then just when you think you’ve got the whole blah-damn thing figured out, and surrounded by the ones you blah, death shows up. and blah. blah. blah.

-weeds

nii palju siis millegi ära otsustamisest, sellega feilisime. aga tundub, et ilus öö oli. oo, ilus öö :D. ja mulle meeldib see ka, et mul on peegeldavad päikseprillid, kust mu loojas silmad läbi ei paista. ah mu roheline särk sai vahepeal valmis. sitaks ilus tuli, varsti hakkan käima ka sellega, kui see ära hinnatud saab. yay : ). ma olen nii heas tujus, nii õnnelik ja värki, kuigi ülisitt on olla. tegelikult nii hull enam ei ole, aga kui me annemari juurest bussi peale läksime, siis mul oli küll selline tunne, et ty, aga ma parem jalutan.

mind sellegipoolest ikka veel solvab, et mind ei usaldata vist või ma ei teagi milles probleem on. igatahes ma saan kõigest, mis midagi loeb, kuskilt läbi teiste inimeste teada. see ei ole üldse hea. võib-olla on asi minus, võib-olla olen ma lihtsalt jaburalt avameelne. ja kuna ma ise selline olen, ootan ma teistelt sama. ma ei teagi, kus nüüd asi on. teeb haiget ja värki ühesõnaga see. noh, olgu, pean üle elama, sest praegu on minu kord õnnelik olla : ).

issand, tulin just koju, tagi eest lahti ja varrukad üles tõmmatud, minnee kui HEA SOE õues on. lihtsalt nii suve tunne. ja kuna nüüd on kohekohe mai, siis on kohekohe suvi ka. ja mul on niikuinii nüüd koguaeg peod ja värgid, saab hommikuti selle üliilusa päikesepaistelise ilmaga koju tulla, ma olen nii rahul.

i am the heir of nothing in particular

tere päike, mas :*

fkin KOOL. saate aru. mul on nagu. kaks varianti - kas lütseum või 21. ja ma lihtsalt EI TEA. tegin plusside-miinuste listi ja mida iganes, ikka ei tea. ma olen nii masendunud sellest. aga homme saab vähemalt ilusa peo : ). ja homme otsustame annemariga ära ka, mis kurat nüüd saab.

sisukas, eks. i just had to say that.

um, ma avastasin täna hommikul, et ma olen chuck norris :D ei, aitäh, ma ei soovi täpsustada. pmst ma koolis hetkel, arvutitunnis. kordame tasemetööks faililaiendeid umbes, omg ma kukun läbi, suht kindlalt..

millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mina hakkasin ka nüüd jaburaid unenägusid nägema. ofc te tahate teada, mida ma nägin, eksju? läksime annemariga USAsse, et justin bieberiga kokku saada :D. ta ütles meile, et me eestisse tagasi läheks ja mingeid tema juhtnööre järgiks ja talle mingi asja tooks. no olgu, läksime eestisse. maandusime hiiumaa lennujaamas, jep, apparently on keset hiiumaad umbes hektarisuurune asfaltplats. siis istusime jalgrataste peale ja hakkasime trippima. läksime bieberi juhtnööride järgi, jõudsime mingisse kohta, kus oli hullult järsk mägi. ta oli madal, mingi paar-kolm meetrit ainult, aga praktiliselt püstloodis. väga lamp. siis lammutasime üles end sealt, see oli jumala normaalne lai tee, nagu maantee vms. jõudsime üles, seal oli mingi 20cm paks tihnik umbes. annemari ütles, olles üles ja läbi tihniku jõudnud, et "oh, nipernaadile oleks siin meeldinud" ma polnud veel sinna jõudnud, mul oli nagu wat miks. ja siis ta ütles, et "noh, tule vaata". jõudsin üles ja vaatasin. põhimõtteliselt oli seal poolteistmeetrine liivariba ja siis algas meri. ei, noh. jah. mul oli esimene mõte, et huvitav mis siis saab, kui keegi mööda seda teed autoga sõidab ja jõhkra hoo sisse võtab, et sellest järsakust üles saada, siis läbi tihniku põrutab ja mitte pidurdada jõudes otse merre kihutab :D. suht lahe on une pealt naerma hakata, jup. igatahes, kirsiks tordi peal oli see, et umbes kümne meetri kaugusel kaldast oli vist mingi 7-8 inimest mingite kivikeste peal ja tegid mingit veidrat tantsu. hüüdsid meile veel, et näete, siitkaudu saab merre. kivisid seal rohkem ei olnud, niiet me ei hakanud minema ka : D. kusjuures seal täiesti sirgel maanteel õnnestus meil enne ära eksida, sest me sõitsime annemariga kokku. jep, sõitsime ühes suunas, aga suutsime laupkokkupõrke tekitada. suht avarii :D. tol hetkel tundus see igati loogiline, see kõik. siis kell helises ja ma mõtlesin, et holy fuck, ma pean selle arvutitunnis kindlasti ära blogima, muidu läheb meelest ära.

aga, igatahes, ma tunnen end hästi, ma olen õnnelik. seoses sellega, et ma ei lähe isiklikuks blogis ja sellega, et ma eile 14h magasin.

envy me, bitches :*

editin. ei viitsi uut posti teha jne. lugesin helena blogi ja, omg tal on õigus. viimasel ajal kõik salatsevad. keegi ei suuda midagi välja rääkida. üks inimene on, kes end minule vaikselt avab, mis on ülipositiivne, mul on nii hea tunne sellepärast. aga paljud mu parimatest sõpradest lihtsalt varjavad oma tundeid ja arvamust. musid, palun ärge tehke mulle nii, i can take it.

honey, i wanna know you inside out

haha. lugesin vist üle-eelmist postitust, kus ma olen öelnud, et mul on rahulik ja peovaba elu. HAH. in your face, bitches. nüüd on üks nädal pausi ja kuu aega järjest lihtsalt sõna otseses mõttes IGA nv pidu. i love my life.

aga hmm. eile käisin seal vhk abiturientide lahkumispeol vms. kõik olid võõrad, jumala ulme. aga tore oli. jeap. tore. mulle meeldis.

issand JUMAL :D. väga ulme. mis kuradi ajast ma siia pole jõudnud, seda ma ei tea. eelmine nädalavahetus ma ei maganud, ma õmblesin. samuti esmaspäeval ja teisipäeval. kolmapäeval oli šõu LÕPUKS. mitte et meil väga hästi oleks läinud, aga ma ise olen rahul, meie ise oleme rahul. ja aitäh teile, annemari, helena, liisa, liisi, marje, miina, marilin, priit, arko ja alex. selle kollektsiooni tegemine oli jõhkralt kihvt, just teiega.

eile tegime afteka. mõned küll ei jõudnud kohale, aga liisa, marje, helena, annemari, mina ja priit olime kohal. pluss veel moešõu väliselt daniil, caroly ja joosua. põhimõtteliselt oli väga fucked up :D nii palju, kui ma üleval olin, sest see nädal aega mitte magamist tegi oma töö, et ma umbes ühe paiku ära oleks vajunud. sitaks lõbus oli sellegipoolest.

aitäh kallikesed, et te mul olemas olete ja et ma iga kell teie peale loota saan :*

ma lähen nüüd pesema, tsau

...ja ma pole jälle nädal aega siia jõudnud. kõik läheb nii kiiresti, millekski pole aega, aga samas absoluutselt kõik venib. pole päris normaalne. viimased paar päeva pole mul enam sõnu olnud. sõnu, et kirjeldada oma emotsioone, tundeid ja veel vähem mõtteid. räägiks nagu kategooriliselt vales keeles lihtsalt. õudne. peale kõige muu on mul vaja raamat läbi lugeda ja vene keeles jutustama õppida. ei viitsi. kell on liiga tuhat juba ja ma spa-st liiga läbi.

dno midagi polegi toimunud vahepeal vist. hästi palju olen tühja passinud ja lihtsalt kohvikutes istunud jne, aga millegi asjalikuga pole küll maha saanud. kui nüüd välja arvata see hobune, mille me annemariga reedel valmis õmblesime.

ma vaatan tuima näoga seda suuurt lahtrit. kuhu ma midagi kirjutama peaks. aga mul on väga rahulik elu viimasel ajal. läheb hästi, kui kuus korra kuhugi peole jõuan. ega tegelikult pole väga viitsimist ka. aga, kuna mul midagi öelda pole, siis when words fail, music speaks