vabariigi aastapäev. more like multikapäev
YOU KNOW IT

so. valentinipäev. tsillin kodus. üksi.

no, i'm not being emo about this. pole veel kordagi sõbrapäeva ajal suhtes olnud, niisiis minu jaoks on see siiamaani väga kommertspüha.

"and on friday, i have a gynecologist appointment..." "GABY!" "...that i want you to cancel!...wouldn't that be great, tho?" god, i love desperate housewives.

ahh, mai ürita, mul pole niikuinii midagi kirjutada :D

tsau : )

ma olen viimase nädala jooksul iga öö mingit eriti haiglast ja sürreaalset und näinud. esimese koha saab ilmselt siiski see, kuidas mu koer teise korruse aknast alla hüppas, pureda sai, ära suri ja siis ema ta heeringavõileivaks muutis ja ära sõi, et matma ei peaks. üks täiega haige oli veel, millest ma kirjutada tahtsin, aga ma ei mäleta seda enam.

täna öösel vallutas mu alateadvuse siiski tema. ma nagu, olen tast üle saanud küll. aga. aga. mul on siiski sees piisavalt süütunnet ja noh, usku ja lootust, et äkki kunagi saab kõik korda. ja see takistab mind edasi liikumast. ma ei oska unustada. see on üks mu halbu omadusi. või noh, kuidas kellelegi, seda võib heaks ka lugeda. minu meelest on see halb. ma võin asju eitada, teeselda, et neid pole olnud, kuid sügaval sees nad siiski kripeldavad. ja ma ei oska unustada seda, mis oli. ja kuigi see on ennasthävitav, siis ma tegelikult ei tahagi.

huvitav, milles asi on. kas ma pole võimeline ennast siduma? tavaliselt ma pole tahtnudki. kuid nüüd... nüüd. ma teadsin, et ma tahan seda kõike hoida, kuid äkki teadis mu alateadvus midagi, mida mina ei teadnud. äkki on nii parem, äkki see pidigi nii lõpema.

persse, äkki, äkki. "kõigel, mis juhtub, on oma põhjus" on lause, mida ma kuulen kõige rohkem just oma vanematelt. ja ma tegelikult usun seda. aga mind ajab närvi see, et ma ei TEA seda põhjust. come on, palun, avage keegi hea inimene mulle mu tegude tagajärjed. ..okei, ma tean, et see ei ole võimalik, kui ma teist kellegagi sellest ei räägi, aga. mul on häbi. ma loodan, et te saate aru. andke andeks. ma tahan, aga ma ei julge.

mille üle ma kõige õnnelikum ja tänulikum olen? teie! ma tean et te kõik loete seda. jaa, tean küll :*. too õhtu, mis see nüüd oli, umbes kuu aega tagasi? kui ma keset ööd kalamajja jalutasin. ja seal olite teie. ja te viisite mu mõtted eemale. ja ma suutsin õnnelik olla. ja siis tuli üks teist minu juurde ja hoidis mu mõtteid eemal veel terve järgmise päeva. ma tõepoolest ei tea, kuidas ma selle esimese ööpäeva üle oleks elanud, kui mul poleks teid.

aitäh. mas :*

on a brighter note, noh, persse, brighter my ass :D ma suutsin jälle haigeks jääda. või noh, mis jälle, ma pole terveks saanudki -.- aga kuradi, eile oli pisike palavik ja see köha lihtsalt ei lähe ära. müstika. nüüd on nohu ka. igatahes, ma pidin täna õhtul moelennukile minema ja homme annemariga šoppama, aga noooojah, niii palju siis sellest. igatahes i need entertainment, palun aitäh. (mitte et mulle ei meeldiks kodus lebotada, väga tsill on ^^)

kusjuures, haha, see tänaöine unenägu oli kusjuures veel kahes mõttes haige. esiteks oli mu tuba nagu mingi kuradi boot camp, mingi 4 narivoodit :D:D. midaiganes? jah ma arvan küll. teine asi, miks ta haige oli, ma käisin linnas ja ostsin jäätist ja siis arveldasin kroonides. ma konkreetselt mäletan, et üks see pehme jäätis maksis 12 krooni ja ma maksin selle eest kahekroonistes. mindfuck.

JA KUSJUURES. mul tuli see teine haiglane unenägu meelde. mul oli lind. hästi pisike lind. ta oli joonistatud ja ta magas minu voodis. ja siis ma käisin taga jalutamas ja siis iga kord ta muutus mingiks tuhkruks? ja sittus kõik kohad täis. ja siis muutus linnuks tagasi. ja siis ma mängisin mingi tüübiga kaarte, kes mulle üldse ei meeldinud ja siis mu lind istus talle pähe ja tegi mulle naljakaid nägusid. ja kuna ta oli nii väike, siis see tüüp ei tundnud, et mingi lind tal peas istub : D.

ok ma olen siia juba paraja novelli kirjutanud, nägemist :D

ilmselgelt on mul aega olnud. väga palju aega, et kirjutada. viimati kirjutasin 13. septembril, no pole hullu. ma kusjuures ei oska midagi öelda ja ma tõepoolest ei viitsi siia romaani kirjutama hakata, mis vahepeal toimunud on.

mu elu on nagu ameerika raudtee. ülesmäge sõitmine on alati hästi aeglane ja koguaeg on hirm täiskiirusel alla kukkuda. ja siis ühel hetkel olen ma tipus ja siis järsku olen kahe sekundiga täiesti alguses tagasi. see on müstika.

talv on ja külm on ja ma räigelt tahan suve. või noh, isegi mitte suve, aga... et oleks soojem. ja et ma saaks väljas olla rohkem ja noh, lihtsalt tsillida. all i want, all i need. k tegelikult läheb mul rohkemat vaja, aga ikkagi.

tühi tunne on ka. süda on sama külm nagu lumehanged maja ees. tundeid väga ei. ma olen kuidagi nii palju muutunud sellest ajast, kui ma siin viimati aktiivne olin. asi polegi ilmselt selles, nagu ma oleks suureks kasvanud või et nagu vahepeal oleks jõle palju juhtunud. kui aus olla, siis ma ei teagi, milles asi tegelikult on. ma olen lihtsalt teistmoodi. negatiivsem, kinnisem, õelam, ülbem. noh, jah. võib-olla ma siiski olen natuke suureks kasvanud.

ma olen  haige tegelikult. noh, selles mõttes ka. aga ma olen antibiootikumide peal veel nädal aega. vaimustav, kas pole? eile oli see suur kauaoodatud sünnipäevapidu ka tapperis. see oli küll vahva, aga üldsegi mitte nii vahva, kui ma lootnud oleks. ja ei, asi polnud selles, et ma ei joonud. ei, asi polnud selles ka, et mul võrdlemisi halb olla oli. asi oli selles, et ma olen kogu sellest rahvast kaugeks jäänud. ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda kurvem ma selle üle olen. noh, jah, see on minu süü ka kindlasti. aga. suvi oli nii hea ju. samas, on ju lootust, et see suvi tuleb see kõik tagasi.. aga ei, tuleb see, mis tulema peab.

las ta olla.