ok tore, läksin eile markusega lahku. vahepeal on hullult sitt tunne sellepärast ka, aga ma olen viimase paari päeva jooksul päris ilusaid jutukesi kuulnud, niiet mul pole väga kahju ka. ja mul on KÕIK HINDED KORRAS. niii rahul olen. ja kohe kohe on suvi.

ja ma kuulan rämedat träänsi 24/7. ja ma tahaks TANTSIDA TANTSIDA TANTSIDA.

aitäh

nooo appiiii. mul on nii hea olla kuidagi. nädal aega on juba jõhkralt ilusad ilmad ja kõik tundub nii hea olevat. päike paistab ja soe on ja kõik on korras. ma ei oska kuhugi poole minna ega midagi parandada. isegi kool ei häiri mind enam, kuigi iga päev on vähemalt üks töö. umbes tund aega tagasi leidsin selle. ja see on parim lugu üle pika aja. ma pole nii ammu seda tundnud.

ja mul pole isegi midagi öelda

see nädal on ikka ilus korralik surm. suhteliselt lõbus on õhtul koju minna ja lihtsalt üritada õppida, ilma et sellest niikuinii midagi välja tuleks. suhteliselt. aga ei, tegelikult on mul rohkem lõbus kui kurb vaatamata sellele, et ma jõhkralt väsinud olen ja et mu silmad sellest eriti munnist monitorist valutavad. koolis olen. jälle. see tundub olevat ainus aeg blogi kirjutada. ei noh, reaalne. peaks inka presa tegema. oeh.

ma räägin iseendale vastu. ma ei julge enam midagi öelda, sest seda võidakse minu vastu kasutada.

mul on tõsine probleem tekkinud viimase paari nädalaga. ja ei paista, et see paraneks. ma venitan. ma venitan isegi asjadega, mida mulle meeldib teha. absoluutselt kõigega. ma ei tea kas ma olen nii tüdinud, et ma ei näe enam millegi õigeaegselt lõpetamisel mõtet? või ma olen lihtsalt laisaks muutunud? mis iganes see põhjus on, on see, mida ma endaga teen, halb. peale kõige muu ma ei viitsi enam mitte midagi. ma lihtsalt olen kuidagi, ajan päev päeva järel kuidagi läbi. ma isegi ei viitsi end kokku võtta, et õnnelik olla. kuidas see võimalik või isegi reaalne on, öelge mulle? sest mina ei mõista. mul on mingit katalüsaatorit vaja, mis mind uuesti käima tõmbaks, et ma elama õpiks. jälle. kusjuures ma vist polegi kunagi enne tundnud, et ma ei viitsi enam ÜLDSE midagi. ma ei viitsi isegi pidu panna. kõik lahedad inimesed ja lahedad peod ja üldse asjad, mis pinget pakuvad, on kuhugi ära kadunud. no olgu-olgu tegelikult, mitte päris kõik, aga noh, ütleme nii, et suurem enamik. "ma ei viitsi" on kaugelt kõige populaarsem lause, mis viimase kahe nädala jooksul üle mu huulte on libisenud. ja ma ei viitsi enam kirjutada, niisiis nägemist. soovige mulle edu.

teate kui tsill. nädal aega pole midagi toimunud, jälle on reede, arvutitund. või noh, tegelikult. pool aega on haigelt ilus ilm ja pool aega on selline tuim, pilvine ja hall. kui ilus ilm on, olen ma alati kuskil vabakal või jalutan vanalinnas(või balti turul) ja naudin elu. ja see on nii loomulik, et ma õnnelik olen. ja peaaegu koguaeg olengi. mulle suht meeldib, kuidas asjad praegu on. karta on, et varsti mul viskab õnnelik olemine nii kui nii üle ja siis ma teen mõne lolluse, mida hiljem hea kahetseda on. nii minulik. aga eile hakkas minu jaoks suvi - ma sõin oma selle aasta esimese karbitäie maasikaid. no mine kui hea. siis ostsime veel mingi ülipalju retro kummikomme : D. mis need veel on? no teate küll, need pastillikesed, igasugu haiglasi värve ja kujusid on neid, nad nagu kihisevad vms, aga siiski mitte päris. jõhkralt head asjakesed igaljuhul.

täna lähme marje juurde (JÄLLE), et homseks stiilipeoks endale seelikud õmmelda. me oleme thee.. SPICE GIRLS. normaalne, eks? aga noh, ega meie viisikust muud ei ootakski. ja ei, me ei või lihtsalt niisama humanast 10 krooni eest mingeid suvalisi jubedaid riideid osta, me peame need ise õmblema. sest peale moešõud on meil kõigil LIIGA igav. et poes käia.

jah, mu kaks paari lemmikteksasid on täiesti augulised, aga ma ei viitsi poodi minna. suhteliselt lamp. üldse ei saa istuda, ma mingi, aa sorri mul augud pükstes :)). strateegilistes punktides, ofc..

ja jällegi, ma räägin kommidest, spice girlsist ja aukudest oma pükstest, aga ma ei ole võimeline end arvutiekraanile avama. või siis, mul lihtsalt pole, mida avada, et ma olen niivõrd õnnelik, et mul pole vaja masetseda. või siis, mul on piisavalt palju sõpru, et ma ei peaks sellistest asjadest kirjutama, sest ma saan neist rääkida.

päikest, m

ah ei ma olen täiega normaalne. järjekordne täiesti mõttetu nädal, kool on no nii pointless, et ma ise ka imestan juba. igatahes siiis. reedel käisime volbriküttel? ja olime niisama lahedad, teenisime puhvetis kasumit. jea. siiis läksime helena juurde: mina, annemari, markus, oskar, helena, neti, miina. väga tsill oli, kuigi ma kukkusin suuht varakult ära. igatahes siis ärkasin üles ja tsillisime pool päeva lihtsalt helena juures, nnii selline lebo oli. mingi nelja paiku jõudsin koju, veits tõmblesin jne, käisin pesus ära ja siis helistas kristjan ja kutsus lasna. no olgu, hakkasin sättima. siis tuli GENIAALNE idee, et läheks rattaga.

mustakivisse.

rattaga.

no oli jah hea idee. seni, kuni ma kuhugi päraperse maarjamäele ära eksisin, lõpuks end sisekaitseakadeemia juurest leidsin ja siis kosele jõudsin. ja siis kose mäest üles väntasin, ise samal ajal mõeldes, et ma ei jõudnudki testamenti kirjutada. OEH. päris ulme tripp oli. tagasi tulin see-eest ülikiiresti, mingi veits alla poole tunniga olin kodus. suht mõnus. mu jalad tapavad mind, aga noh olgu, las ta olla siis.