ilmselgelt on mul aega olnud. väga palju aega, et kirjutada. viimati kirjutasin 13. septembril, no pole hullu. ma kusjuures ei oska midagi öelda ja ma tõepoolest ei viitsi siia romaani kirjutama hakata, mis vahepeal toimunud on.

mu elu on nagu ameerika raudtee. ülesmäge sõitmine on alati hästi aeglane ja koguaeg on hirm täiskiirusel alla kukkuda. ja siis ühel hetkel olen ma tipus ja siis järsku olen kahe sekundiga täiesti alguses tagasi. see on müstika.

talv on ja külm on ja ma räigelt tahan suve. või noh, isegi mitte suve, aga... et oleks soojem. ja et ma saaks väljas olla rohkem ja noh, lihtsalt tsillida. all i want, all i need. k tegelikult läheb mul rohkemat vaja, aga ikkagi.

tühi tunne on ka. süda on sama külm nagu lumehanged maja ees. tundeid väga ei. ma olen kuidagi nii palju muutunud sellest ajast, kui ma siin viimati aktiivne olin. asi polegi ilmselt selles, nagu ma oleks suureks kasvanud või et nagu vahepeal oleks jõle palju juhtunud. kui aus olla, siis ma ei teagi, milles asi tegelikult on. ma olen lihtsalt teistmoodi. negatiivsem, kinnisem, õelam, ülbem. noh, jah. võib-olla ma siiski olen natuke suureks kasvanud.

ma olen  haige tegelikult. noh, selles mõttes ka. aga ma olen antibiootikumide peal veel nädal aega. vaimustav, kas pole? eile oli see suur kauaoodatud sünnipäevapidu ka tapperis. see oli küll vahva, aga üldsegi mitte nii vahva, kui ma lootnud oleks. ja ei, asi polnud selles, et ma ei joonud. ei, asi polnud selles ka, et mul võrdlemisi halb olla oli. asi oli selles, et ma olen kogu sellest rahvast kaugeks jäänud. ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda kurvem ma selle üle olen. noh, jah, see on minu süü ka kindlasti. aga. suvi oli nii hea ju. samas, on ju lootust, et see suvi tuleb see kõik tagasi.. aga ei, tuleb see, mis tulema peab.

las ta olla.