um, ma avastasin täna hommikul, et ma olen chuck norris :D ei, aitäh, ma ei soovi täpsustada. pmst ma koolis hetkel, arvutitunnis. kordame tasemetööks faililaiendeid umbes, omg ma kukun läbi, suht kindlalt..

millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mina hakkasin ka nüüd jaburaid unenägusid nägema. ofc te tahate teada, mida ma nägin, eksju? läksime annemariga USAsse, et justin bieberiga kokku saada :D. ta ütles meile, et me eestisse tagasi läheks ja mingeid tema juhtnööre järgiks ja talle mingi asja tooks. no olgu, läksime eestisse. maandusime hiiumaa lennujaamas, jep, apparently on keset hiiumaad umbes hektarisuurune asfaltplats. siis istusime jalgrataste peale ja hakkasime trippima. läksime bieberi juhtnööride järgi, jõudsime mingisse kohta, kus oli hullult järsk mägi. ta oli madal, mingi paar-kolm meetrit ainult, aga praktiliselt püstloodis. väga lamp. siis lammutasime üles end sealt, see oli jumala normaalne lai tee, nagu maantee vms. jõudsime üles, seal oli mingi 20cm paks tihnik umbes. annemari ütles, olles üles ja läbi tihniku jõudnud, et "oh, nipernaadile oleks siin meeldinud" ma polnud veel sinna jõudnud, mul oli nagu wat miks. ja siis ta ütles, et "noh, tule vaata". jõudsin üles ja vaatasin. põhimõtteliselt oli seal poolteistmeetrine liivariba ja siis algas meri. ei, noh. jah. mul oli esimene mõte, et huvitav mis siis saab, kui keegi mööda seda teed autoga sõidab ja jõhkra hoo sisse võtab, et sellest järsakust üles saada, siis läbi tihniku põrutab ja mitte pidurdada jõudes otse merre kihutab :D. suht lahe on une pealt naerma hakata, jup. igatahes, kirsiks tordi peal oli see, et umbes kümne meetri kaugusel kaldast oli vist mingi 7-8 inimest mingite kivikeste peal ja tegid mingit veidrat tantsu. hüüdsid meile veel, et näete, siitkaudu saab merre. kivisid seal rohkem ei olnud, niiet me ei hakanud minema ka : D. kusjuures seal täiesti sirgel maanteel õnnestus meil enne ära eksida, sest me sõitsime annemariga kokku. jep, sõitsime ühes suunas, aga suutsime laupkokkupõrke tekitada. suht avarii :D. tol hetkel tundus see igati loogiline, see kõik. siis kell helises ja ma mõtlesin, et holy fuck, ma pean selle arvutitunnis kindlasti ära blogima, muidu läheb meelest ära.

aga, igatahes, ma tunnen end hästi, ma olen õnnelik. seoses sellega, et ma ei lähe isiklikuks blogis ja sellega, et ma eile 14h magasin.

envy me, bitches :*

editin. ei viitsi uut posti teha jne. lugesin helena blogi ja, omg tal on õigus. viimasel ajal kõik salatsevad. keegi ei suuda midagi välja rääkida. üks inimene on, kes end minule vaikselt avab, mis on ülipositiivne, mul on nii hea tunne sellepärast. aga paljud mu parimatest sõpradest lihtsalt varjavad oma tundeid ja arvamust. musid, palun ärge tehke mulle nii, i can take it.

honey, i wanna know you inside out