viimane postitus oli üks päev enne üheteistkümnenda klassi algust. olles seda kõike värskelt lugenud, julgen väita et oooo, nii mõndagi on muutunud. esiteks, noh, heh, keskkool on läbi. ja seda juba suhteliselt ammu, peaaegu terve aasta. mis tähendab, et ma käin ülikoolis ja sedagi juba uskumatult kaua. kui mõtlema hakata. aeg läheb nüüdseks nii kiiresti, et ma ei saa arugi. nagu rong sõidaks peatustest mööda ja iga peatus on üks päev.
ma arvan, et suhteliselt raske on ära arvata, mida ma ülikoolis õpin, eksju. mäletan, peale gümnaasiumi lõppu kordasin endale nagu mantrat: "ma ei lähe muusikat õppima. ma ei lähe muusikat õppima." ja nii iga hommik ja õhtu. plot twist, ma läksin muusikat õppima. kui ma, kurat, nii laisk ei oleks, saaks must võib-olla isegi asja. hääl on küll müstilistesse kaugustesse arenenud, aga seda ka selle pärast, et ma ei pea selle jaoks mitte midagi lisaks tegema, see lihtsalt ise areneb. teiste asjadega kahjuks nii hästi ei ole, järgmisest nädalast hakkavad juba eksamid pihta ja ma juba tunnen, kuidas mul saab raske olema. no ikka üldse ei viitsi midagi tarka teha. et mul isegi nii vastumeelt on näiteks klaveri harjutamine, et ma selle asemel blogi hakkan kirjutama, no see juba on midagi. mitte midagi halba tegelikult : ).
teine suurim muutus, mis mu elus võrreldes siis keskkooli keskpaigaga toimunud on, on see, et ma ei ela enam vanematega koos, sest ma leidsin mehe endale, jou. lugesin seda teismelise tüdruku ängi, kuidas ikka armastust vaja oleks, eksju, natuke hale hakkas endast. samas usun, et kui ma ütleksin 16-aastasele minale, et kolme aasta pärast sa elad õnnelikult oma kutiga koos, siis ma arvan et tema(või mina? filosoofiliseks läks) seda küll uskuma ei jääks. ta küsiks suurte silmadega, et mis, sa polegi oma suhet saboteerinud või midagi erakordselt lolli teinud, või ta polegi sul üle visanud. ega ma ise ka päris hästi ei usu.
aga hea on. lihtsalt hea. ja paremgi veel. ma olen ikkagi mina, närvihaige eit, aga ma usun, et ta muudab mind paremaks ka. eks ma ikka tujutsen ja aeg-ajalt närvan ja eks see teda ikka häirib ka, aga no kurat, see ei oleks ka õige suhe, kui me ei tülitseks.
elu on ka huvitav. muusika ümbritseb mind igalt poolt ja, nagu võiski arvata, siis see ongi täpselt see, mis mind tegelikult võlub. ma olen ju väiksest peale oma isa kõrvalt vaadanud ja mõelnud, et kuidas see küll võimalik on, et tänapäeva ühiskonnas saab inimene reaalselt teha midagi, mida ta armastab ja sellest ka ära elada. nagu chalice ütles,
mu hobi on mu töö, kõõlun õnne tipul
samas ega ma kunagi ei tea, kas ma ka reaalselt tööd saan sellel alal. õppida on küll tore, aga elu on näidanud, et mitte kõik ülikooli lõpetanud inimesed oma erialal tööd saavad, lõpetavad ikka soomes koristajana, sest seal saab rohkem pappi.
läksin mehest rääkimisega nii hoogu, et unustasin vanemad sootuks ära. kodust ära kolides tekib ikka efekt, et avastatakse, et tegelikult olid vanemad vaatamata kõigele ikka väga toredad ja kodus oli ikka nii lihtne. ma olen alati teadnud, et mu vanemad on toredad ja mõistvad ja armastavad ja kõike head veel, mida ma sõnadessegi ei suuda panna, aga pesast lahkudes on seda ikka niii hästi tunda. aeg-ajalt ikka helistame ja räägime pikemalt, aga kurat, ega ma ikka koju väga tihti ei satu. kurb. tahaks rohkem, aga see on niii kaugel. eks ma suvel ehk olen rohkem seal, saab päevitada ja värke-särke. igatsen kohutavalt neid. muidugi on kihvt oma korteris elada ja ise asju ajada ja toimetada. hoopis teine tunne. kihvt.
millegi üle kurta ei saa. elu on ilus. kino jätkub. ka pidusid ja möllu on reeglina piisavalt, aeg-ajalt, kui hästi läheb, isegi kerge VIP-maiguga. julgen öelda, et kui lugeda siitsamast mu mineviku kohta, siis ma olen praegu umbes täpselt kõige õnnelikum. ptui ptui ptui üle vasaku õla, et ära ei sõnuks : )
aga tavai, nüüd hakkab telekast staarid veinimõisas, sest klaverimängu vältimiseks vaatan ma kasvõi ajuvabu reality show'sid
päikest, m
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar