ok need värdjad, kellest ma eelmises postis rääkisin, on surnud. neid tappes sain ma ise ka natuke haiget, aga see on loomulik kadu.

mul on hea meel, et ma olen inimene, kellel on võim oma tundeid sisse ja välja lülitada. kui poleks, oleks mu elu ikka väga väga palju raskem. mul on nii, et ma lihtsalt ei luba kellelgi endale meeldida ja siis ta ei meeldigi. ja jutul lõpp. hetkeline murdumine, mis selle juurde käib, on väga jõhker, aga parem see, kui mitmenädalane emomine.

ma tõesti ei tea, mis ma nüüd edasi teen. ma ei tea isegi, mida ma teha tahaksin. ma ei usu et ma veel üle olen ka, aga mind ei häiri vähemalt teadmatus enam.

hah, mulle meeldib blogisse ilma nimedeta kirjutada selliseid asju, sest seljuhul saavad aru ainult need, kes peavad. üsna positiivne ju.

aga, kuna ma põlesin täna rannas nii ära, siis ma hakkan end kreemitama ja mõtlen, mida edasi teha.