OEH. astusin tapperi uksest sisse.

"WTF SIIN NIIII PALJU INIMESI ON!"

saalisin ~20 korda edasi-tagasi ja ikka nägin iga korraga aina uusi ja uusi inimesi. teoreetiliselt oli sitaks tore nagu. mul kassis ära mingi peale noisebleedi esinemist - mingi hull turvakeiss oli, ta ajas inimesi minema umbes, et õu alaealised ei tohi olla peale 11-t baaris jne. siis mul olid ~2 tundi parakad. siis ma sain üle. ja still haunts me oli NIIII hea. lõpus läksid kõik lihtsalt lavale, seal oli mingi 50 inimest vähemalt, ma arvan. ma siiani imestan, et keegi sealt alla ei käinud või midagi. aga ei, kõik jäid ellu ja ülimõnus oli. mingi kolmeni olime seal, poole neljaks olime helena juures ja neljast magasime. ärkasin kell kaks, kell neli olin kodus. täna pole mitte munnnnigi teinud. nagu literally.

avastasin uue bändi paar päeva tagasi enda jaoks. hypnogaja. tuleb välja, et nad olid pooles carrie soundtrackis. : O. väga veider. igatahes on nad sitta kanti head - pool metal, pool akustiline, pool elektro, laulja näeb vapsee välja nagu räppar. väga veider. ja miks nad mulle meeldima hakkasid - nad laulsid alice'st. selle pakun tänase päeva looks ka. pilti pole vaja, lugu on self-explanatory.

nüüd ma teen arvatavasti sedamoodi särgi valmis, sest mulle aitab sellest, et mul kunagi midagi õigeks ajaks tehtud pole.

ahjaa. kuidas ma end tunnen? imelik on olla. hästi veider. selline tunne on, et kõik logiseb. kõik loksub ja koliseb ja hästi vigane on üldiselt. aga nagu, mul on selline tunne, et see loksub nagu õilsate eesmärkide nimel - perfektsuse nimel. uknow, nagu kui sa veidi katkist kõrvaklapijuhet natuke liigutad, siis see hakkab tööle. eksole? nii ma tunnengi. vähemalt hommikul tundsin. enam ei tea ma ise ka.