pmst suht normaalne on, kui ema mingi meeetrise jääpurika tuppa toob. issi tuleb täna koju. kohe lähme lennujaama vastu talle ka, ma tahan näähaa teda juba : )

ok pmst ee. isa tuli koju. käis belgias, nato big bandis mängimas, tegi ühe kontserdi. kohalikega jäi jutt, et ta tahab tagasi minna. enne utoopiana tunduv mõte, et blöä äkki läheks belgiasse, sai niiiii käegakatsutavaks.

seoses sellega ma hakkasin nagu "uskuma" või noh, pigem tunnetama, näiteks energia ja iseenda tahtejõu võimsust, samuti näiteks eluteed ja elu eesmärki. kõik, ja ma mõtlen reaalselt KÕIK, teed jooksevad ühte kohta kokku, et jah, me peame lõpuks sinna välja jõudma.

kõik algas juba sellest, kui ma väike olin, ma olen eluaeg prantsusmaal elada, õppida, prantsuse keelt osata jne. nato baas, millest jutt käib, asub umbes 40km prantsusmaa piirist. kokkusattumus? võibolla.

mu isa hakkas 3-4 aastat tagasi nii palju harjutama, et me kõik mõtlesime, et ta on täiesti lolliks läinud. selle tõttu sai ta eesti parimaks trompetistiks ja majanduslangus ning piirivalveorkestri koondamine jne tekitas võimaluse üle minna kaitseväe orkestrisse. elu ja kool jne makstakse riigi poolt kinni kaitseväe orkestri liikmetele, viimased 3 satsi on sinna läinud puhkpillimängijaid. kokkusattumus? miks ma ei usu?

ta käis belgias, tuli täna tagasi. tegelikult oleks sinna minema pidanud mu onu, kes on ka trompetist ja elas 4 aastat seal samas baasis. tal oli aga täpselt sellel ajal kool. kokkusattumus? no cmon, ärge tehke nalja.

kõik viib sinna välja ja ma arvan, et kui ma vaataks, leiaks ma rohkemgi neid põhjuseid, miks me sinna minna saaks või peaks. ema pani nii mulle kui isale selle mõtte pähe ja me istusime mitu tundi köögis ja lihtsalt rääkisime sellest samast asjast. võin seda hetkel oma suurimaks ja tähtsaimaks unistuseks lugeda, täitsa haige, kui võimas.