mma ei saa üldse aru enam, mis toimub. segadus on paisunud nii suureks, et ma ei julge isegi postitada enam. lihtsalt igaks juhuks. sest järgmisel hetkel on kõik jälle teisiti. a kuda ja znaju :D . kõik on hästi tho, ja mu alkokalkulaator plahvatab varsti, selline tunne on vähemalt.

täna - martini sünnipäev, reedel - tondi pidu, järgmine reede - annemari ja helena sünnipäev, järgmine laupäev - lõpuläbu. no jah, teeme nii. MULLE SOBIB.

ok tore, läksin eile markusega lahku. vahepeal on hullult sitt tunne sellepärast ka, aga ma olen viimase paari päeva jooksul päris ilusaid jutukesi kuulnud, niiet mul pole väga kahju ka. ja mul on KÕIK HINDED KORRAS. niii rahul olen. ja kohe kohe on suvi.

ja ma kuulan rämedat träänsi 24/7. ja ma tahaks TANTSIDA TANTSIDA TANTSIDA.

aitäh

nooo appiiii. mul on nii hea olla kuidagi. nädal aega on juba jõhkralt ilusad ilmad ja kõik tundub nii hea olevat. päike paistab ja soe on ja kõik on korras. ma ei oska kuhugi poole minna ega midagi parandada. isegi kool ei häiri mind enam, kuigi iga päev on vähemalt üks töö. umbes tund aega tagasi leidsin selle. ja see on parim lugu üle pika aja. ma pole nii ammu seda tundnud.

ja mul pole isegi midagi öelda

see nädal on ikka ilus korralik surm. suhteliselt lõbus on õhtul koju minna ja lihtsalt üritada õppida, ilma et sellest niikuinii midagi välja tuleks. suhteliselt. aga ei, tegelikult on mul rohkem lõbus kui kurb vaatamata sellele, et ma jõhkralt väsinud olen ja et mu silmad sellest eriti munnist monitorist valutavad. koolis olen. jälle. see tundub olevat ainus aeg blogi kirjutada. ei noh, reaalne. peaks inka presa tegema. oeh.

ma räägin iseendale vastu. ma ei julge enam midagi öelda, sest seda võidakse minu vastu kasutada.

mul on tõsine probleem tekkinud viimase paari nädalaga. ja ei paista, et see paraneks. ma venitan. ma venitan isegi asjadega, mida mulle meeldib teha. absoluutselt kõigega. ma ei tea kas ma olen nii tüdinud, et ma ei näe enam millegi õigeaegselt lõpetamisel mõtet? või ma olen lihtsalt laisaks muutunud? mis iganes see põhjus on, on see, mida ma endaga teen, halb. peale kõige muu ma ei viitsi enam mitte midagi. ma lihtsalt olen kuidagi, ajan päev päeva järel kuidagi läbi. ma isegi ei viitsi end kokku võtta, et õnnelik olla. kuidas see võimalik või isegi reaalne on, öelge mulle? sest mina ei mõista. mul on mingit katalüsaatorit vaja, mis mind uuesti käima tõmbaks, et ma elama õpiks. jälle. kusjuures ma vist polegi kunagi enne tundnud, et ma ei viitsi enam ÜLDSE midagi. ma ei viitsi isegi pidu panna. kõik lahedad inimesed ja lahedad peod ja üldse asjad, mis pinget pakuvad, on kuhugi ära kadunud. no olgu-olgu tegelikult, mitte päris kõik, aga noh, ütleme nii, et suurem enamik. "ma ei viitsi" on kaugelt kõige populaarsem lause, mis viimase kahe nädala jooksul üle mu huulte on libisenud. ja ma ei viitsi enam kirjutada, niisiis nägemist. soovige mulle edu.

teate kui tsill. nädal aega pole midagi toimunud, jälle on reede, arvutitund. või noh, tegelikult. pool aega on haigelt ilus ilm ja pool aega on selline tuim, pilvine ja hall. kui ilus ilm on, olen ma alati kuskil vabakal või jalutan vanalinnas(või balti turul) ja naudin elu. ja see on nii loomulik, et ma õnnelik olen. ja peaaegu koguaeg olengi. mulle suht meeldib, kuidas asjad praegu on. karta on, et varsti mul viskab õnnelik olemine nii kui nii üle ja siis ma teen mõne lolluse, mida hiljem hea kahetseda on. nii minulik. aga eile hakkas minu jaoks suvi - ma sõin oma selle aasta esimese karbitäie maasikaid. no mine kui hea. siis ostsime veel mingi ülipalju retro kummikomme : D. mis need veel on? no teate küll, need pastillikesed, igasugu haiglasi värve ja kujusid on neid, nad nagu kihisevad vms, aga siiski mitte päris. jõhkralt head asjakesed igaljuhul.

täna lähme marje juurde (JÄLLE), et homseks stiilipeoks endale seelikud õmmelda. me oleme thee.. SPICE GIRLS. normaalne, eks? aga noh, ega meie viisikust muud ei ootakski. ja ei, me ei või lihtsalt niisama humanast 10 krooni eest mingeid suvalisi jubedaid riideid osta, me peame need ise õmblema. sest peale moešõud on meil kõigil LIIGA igav. et poes käia.

jah, mu kaks paari lemmikteksasid on täiesti augulised, aga ma ei viitsi poodi minna. suhteliselt lamp. üldse ei saa istuda, ma mingi, aa sorri mul augud pükstes :)). strateegilistes punktides, ofc..

ja jällegi, ma räägin kommidest, spice girlsist ja aukudest oma pükstest, aga ma ei ole võimeline end arvutiekraanile avama. või siis, mul lihtsalt pole, mida avada, et ma olen niivõrd õnnelik, et mul pole vaja masetseda. või siis, mul on piisavalt palju sõpru, et ma ei peaks sellistest asjadest kirjutama, sest ma saan neist rääkida.

päikest, m

ah ei ma olen täiega normaalne. järjekordne täiesti mõttetu nädal, kool on no nii pointless, et ma ise ka imestan juba. igatahes siiis. reedel käisime volbriküttel? ja olime niisama lahedad, teenisime puhvetis kasumit. jea. siiis läksime helena juurde: mina, annemari, markus, oskar, helena, neti, miina. väga tsill oli, kuigi ma kukkusin suuht varakult ära. igatahes siis ärkasin üles ja tsillisime pool päeva lihtsalt helena juures, nnii selline lebo oli. mingi nelja paiku jõudsin koju, veits tõmblesin jne, käisin pesus ära ja siis helistas kristjan ja kutsus lasna. no olgu, hakkasin sättima. siis tuli GENIAALNE idee, et läheks rattaga.

mustakivisse.

rattaga.

no oli jah hea idee. seni, kuni ma kuhugi päraperse maarjamäele ära eksisin, lõpuks end sisekaitseakadeemia juurest leidsin ja siis kosele jõudsin. ja siis kose mäest üles väntasin, ise samal ajal mõeldes, et ma ei jõudnudki testamenti kirjutada. OEH. päris ulme tripp oli. tagasi tulin see-eest ülikiiresti, mingi veits alla poole tunniga olin kodus. suht mõnus. mu jalad tapavad mind, aga noh olgu, las ta olla siis.

life is just blah blah blah. you hope for blah and sometimes you find it but mostly it’s blah. and waiting for blah. and hoping you were right about the blahs you made. and then just when you think you’ve got the whole blah-damn thing figured out, and surrounded by the ones you blah, death shows up. and blah. blah. blah.

-weeds

nii palju siis millegi ära otsustamisest, sellega feilisime. aga tundub, et ilus öö oli. oo, ilus öö :D. ja mulle meeldib see ka, et mul on peegeldavad päikseprillid, kust mu loojas silmad läbi ei paista. ah mu roheline särk sai vahepeal valmis. sitaks ilus tuli, varsti hakkan käima ka sellega, kui see ära hinnatud saab. yay : ). ma olen nii heas tujus, nii õnnelik ja värki, kuigi ülisitt on olla. tegelikult nii hull enam ei ole, aga kui me annemari juurest bussi peale läksime, siis mul oli küll selline tunne, et ty, aga ma parem jalutan.

mind sellegipoolest ikka veel solvab, et mind ei usaldata vist või ma ei teagi milles probleem on. igatahes ma saan kõigest, mis midagi loeb, kuskilt läbi teiste inimeste teada. see ei ole üldse hea. võib-olla on asi minus, võib-olla olen ma lihtsalt jaburalt avameelne. ja kuna ma ise selline olen, ootan ma teistelt sama. ma ei teagi, kus nüüd asi on. teeb haiget ja värki ühesõnaga see. noh, olgu, pean üle elama, sest praegu on minu kord õnnelik olla : ).

issand, tulin just koju, tagi eest lahti ja varrukad üles tõmmatud, minnee kui HEA SOE õues on. lihtsalt nii suve tunne. ja kuna nüüd on kohekohe mai, siis on kohekohe suvi ka. ja mul on niikuinii nüüd koguaeg peod ja värgid, saab hommikuti selle üliilusa päikesepaistelise ilmaga koju tulla, ma olen nii rahul.

i am the heir of nothing in particular

tere päike, mas :*

fkin KOOL. saate aru. mul on nagu. kaks varianti - kas lütseum või 21. ja ma lihtsalt EI TEA. tegin plusside-miinuste listi ja mida iganes, ikka ei tea. ma olen nii masendunud sellest. aga homme saab vähemalt ilusa peo : ). ja homme otsustame annemariga ära ka, mis kurat nüüd saab.

sisukas, eks. i just had to say that.

um, ma avastasin täna hommikul, et ma olen chuck norris :D ei, aitäh, ma ei soovi täpsustada. pmst ma koolis hetkel, arvutitunnis. kordame tasemetööks faililaiendeid umbes, omg ma kukun läbi, suht kindlalt..

millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mina hakkasin ka nüüd jaburaid unenägusid nägema. ofc te tahate teada, mida ma nägin, eksju? läksime annemariga USAsse, et justin bieberiga kokku saada :D. ta ütles meile, et me eestisse tagasi läheks ja mingeid tema juhtnööre järgiks ja talle mingi asja tooks. no olgu, läksime eestisse. maandusime hiiumaa lennujaamas, jep, apparently on keset hiiumaad umbes hektarisuurune asfaltplats. siis istusime jalgrataste peale ja hakkasime trippima. läksime bieberi juhtnööride järgi, jõudsime mingisse kohta, kus oli hullult järsk mägi. ta oli madal, mingi paar-kolm meetrit ainult, aga praktiliselt püstloodis. väga lamp. siis lammutasime üles end sealt, see oli jumala normaalne lai tee, nagu maantee vms. jõudsime üles, seal oli mingi 20cm paks tihnik umbes. annemari ütles, olles üles ja läbi tihniku jõudnud, et "oh, nipernaadile oleks siin meeldinud" ma polnud veel sinna jõudnud, mul oli nagu wat miks. ja siis ta ütles, et "noh, tule vaata". jõudsin üles ja vaatasin. põhimõtteliselt oli seal poolteistmeetrine liivariba ja siis algas meri. ei, noh. jah. mul oli esimene mõte, et huvitav mis siis saab, kui keegi mööda seda teed autoga sõidab ja jõhkra hoo sisse võtab, et sellest järsakust üles saada, siis läbi tihniku põrutab ja mitte pidurdada jõudes otse merre kihutab :D. suht lahe on une pealt naerma hakata, jup. igatahes, kirsiks tordi peal oli see, et umbes kümne meetri kaugusel kaldast oli vist mingi 7-8 inimest mingite kivikeste peal ja tegid mingit veidrat tantsu. hüüdsid meile veel, et näete, siitkaudu saab merre. kivisid seal rohkem ei olnud, niiet me ei hakanud minema ka : D. kusjuures seal täiesti sirgel maanteel õnnestus meil enne ära eksida, sest me sõitsime annemariga kokku. jep, sõitsime ühes suunas, aga suutsime laupkokkupõrke tekitada. suht avarii :D. tol hetkel tundus see igati loogiline, see kõik. siis kell helises ja ma mõtlesin, et holy fuck, ma pean selle arvutitunnis kindlasti ära blogima, muidu läheb meelest ära.

aga, igatahes, ma tunnen end hästi, ma olen õnnelik. seoses sellega, et ma ei lähe isiklikuks blogis ja sellega, et ma eile 14h magasin.

envy me, bitches :*

editin. ei viitsi uut posti teha jne. lugesin helena blogi ja, omg tal on õigus. viimasel ajal kõik salatsevad. keegi ei suuda midagi välja rääkida. üks inimene on, kes end minule vaikselt avab, mis on ülipositiivne, mul on nii hea tunne sellepärast. aga paljud mu parimatest sõpradest lihtsalt varjavad oma tundeid ja arvamust. musid, palun ärge tehke mulle nii, i can take it.

honey, i wanna know you inside out

haha. lugesin vist üle-eelmist postitust, kus ma olen öelnud, et mul on rahulik ja peovaba elu. HAH. in your face, bitches. nüüd on üks nädal pausi ja kuu aega järjest lihtsalt sõna otseses mõttes IGA nv pidu. i love my life.

aga hmm. eile käisin seal vhk abiturientide lahkumispeol vms. kõik olid võõrad, jumala ulme. aga tore oli. jeap. tore. mulle meeldis.

issand JUMAL :D. väga ulme. mis kuradi ajast ma siia pole jõudnud, seda ma ei tea. eelmine nädalavahetus ma ei maganud, ma õmblesin. samuti esmaspäeval ja teisipäeval. kolmapäeval oli šõu LÕPUKS. mitte et meil väga hästi oleks läinud, aga ma ise olen rahul, meie ise oleme rahul. ja aitäh teile, annemari, helena, liisa, liisi, marje, miina, marilin, priit, arko ja alex. selle kollektsiooni tegemine oli jõhkralt kihvt, just teiega.

eile tegime afteka. mõned küll ei jõudnud kohale, aga liisa, marje, helena, annemari, mina ja priit olime kohal. pluss veel moešõu väliselt daniil, caroly ja joosua. põhimõtteliselt oli väga fucked up :D nii palju, kui ma üleval olin, sest see nädal aega mitte magamist tegi oma töö, et ma umbes ühe paiku ära oleks vajunud. sitaks lõbus oli sellegipoolest.

aitäh kallikesed, et te mul olemas olete ja et ma iga kell teie peale loota saan :*

ma lähen nüüd pesema, tsau

...ja ma pole jälle nädal aega siia jõudnud. kõik läheb nii kiiresti, millekski pole aega, aga samas absoluutselt kõik venib. pole päris normaalne. viimased paar päeva pole mul enam sõnu olnud. sõnu, et kirjeldada oma emotsioone, tundeid ja veel vähem mõtteid. räägiks nagu kategooriliselt vales keeles lihtsalt. õudne. peale kõige muu on mul vaja raamat läbi lugeda ja vene keeles jutustama õppida. ei viitsi. kell on liiga tuhat juba ja ma spa-st liiga läbi.

dno midagi polegi toimunud vahepeal vist. hästi palju olen tühja passinud ja lihtsalt kohvikutes istunud jne, aga millegi asjalikuga pole küll maha saanud. kui nüüd välja arvata see hobune, mille me annemariga reedel valmis õmblesime.

ma vaatan tuima näoga seda suuurt lahtrit. kuhu ma midagi kirjutama peaks. aga mul on väga rahulik elu viimasel ajal. läheb hästi, kui kuus korra kuhugi peole jõuan. ega tegelikult pole väga viitsimist ka. aga, kuna mul midagi öelda pole, siis when words fail, music speaks