...ja ma pole jälle nädal aega siia jõudnud. kõik läheb nii kiiresti, millekski pole aega, aga samas absoluutselt kõik venib. pole päris normaalne. viimased paar päeva pole mul enam sõnu olnud. sõnu, et kirjeldada oma emotsioone, tundeid ja veel vähem mõtteid. räägiks nagu kategooriliselt vales keeles lihtsalt. õudne. peale kõige muu on mul vaja raamat läbi lugeda ja vene keeles jutustama õppida. ei viitsi. kell on liiga tuhat juba ja ma spa-st liiga läbi.

dno midagi polegi toimunud vahepeal vist. hästi palju olen tühja passinud ja lihtsalt kohvikutes istunud jne, aga millegi asjalikuga pole küll maha saanud. kui nüüd välja arvata see hobune, mille me annemariga reedel valmis õmblesime.

ma vaatan tuima näoga seda suuurt lahtrit. kuhu ma midagi kirjutama peaks. aga mul on väga rahulik elu viimasel ajal. läheb hästi, kui kuus korra kuhugi peole jõuan. ega tegelikult pole väga viitsimist ka. aga, kuna mul midagi öelda pole, siis when words fail, music speaks