noh ja see niikuinii.

a little bit too good to be true.

ma ei suuda uskuda, mis nüüd paar päeva tagasi juhtus. kas ta tõesti tahabki seda? tõesti? mind? uskumatu. kohutavalt hea. nii hea, et kohe-kohe peab midagi väga valesti minema, sest muidu pole see enam reaalne.

ma kardan.

jah.

those endless butterflies are literally making me sick

ah minge kõik putsi. kui siiber mul on sellest taidlemisest? VÄGA. kallid poisid, õppige otsustama ja ärge käige oma dilemmadega meile närvidele. ja kusjuures selle väljaütlemine tõesti aitab. ma ei suuda mõista, MIKS sa ei või lihtsalt ühte otsust teha ja selle juurde jääda? miks sa pead mind seestpoolt tükk tüki haaval konkreetselt närima? võta ennast kokku ja otsusta, kas ma olen vaeva väärt või ei.

ma olen küll üle, aga ikkagi läks koos selle sitaga tükike minust. jälle. ma ei tea, palju mul on neid veel.
you have appeared to my life, i feel like i'll never be the same.
peaks kinnisemaks inimeseks hakkama. kui minuga midagi juhtub, siis mul on vaja seda kohe kellegagi jagada ja see ei tee üldse head tegelikult. peaks vähem välja rääkima. peaks saladusi hoidma. siis oleks lihtsam - igakord kui mõni lootus puruneb, ei peaks tuhandele erinevale inimesele seletama, mis nüüd juhtus.

eks ma proovin. vaatab, mis saab.

tegelt kõige imelikum tunne, mis mul viimasel ajal tekkinud on, on see, et ma ei taha vallaline olla nagu. mul on selline auk sees, mis vajab kellegi teise armastust ja sõbrad seda enam täita ei suuda. suht halb.

kolmapäeval oli eelmine postitus, eksju? saatsin L-le sõnumi, et mul on vaja sellest elust siin eemale saada. ütleme nii, et mingil määral see õnnestus.

õhtul magama minnes oli kurb tunne. mitte lootusetu, kuid kurb. kuulasin veidi muusikat ja otsustasin, et kurb olemine on luksus, mida ma sellise ilmaga endale ei luba. neljapäeval käisin M-ga peol, kus suurt midagi teha polnud ja kolmeks olin kodus oma voodis ka.

reedel ärgates ja aknast välja vaadates tundsin, et nüüd on parim aeg õnnelik olla ja seda ma tegingi. ei läinud kaua, kui ma istusin bussis ja loksusin virtsu poole. esimene õhtu oli täiuslikult rahulik. ainus, kus me lihtsalt leppo ära lasime. jalutasime maha vähemalt 5 kilomeetrit, sest lihtsalt oli selline tuju, grillisime, käisime saunas, hüppasime tiiki ja hiljem jõime voodis teki all olles vahuveini. rääkisime kõigist ja kõigest.

laupäeval ärkasin jubeda palavuse peale. magasime toas, millel seinte asemel olid aknad. tõusime üles, tegime end korda, sõime ja sõitsime traktorihäält tegeva rolleriga viie kilomeetri kaugusel olevasse vatlasse. mina, L ja L. see hommik tekitas täpselt sellise tunde, et selline peabki üks suvi päriselt olema. 27-kraadises kuumuses jalutades, nõmetsedes ja naerdes möödus umbes kaks tundi, enne kui keegi meid peale võttis. esimese autoga saime vaid paar kilomeetrit edasi, kuid sellest piisas, et tuju heaks teha ja rõõmsalt edasi hääletada. ei läinud kaua, kui saime auto peale, mis, jumal tänatud, pärnusse suundus. linna jõudsime veidi enne kahte. päevitada õnneks väga polnud vaja, sest kaks tundi päikese käes hääletamist olid oma töö teinud. siiski veetsime rannas kolm-neli vaieldamatult parimat tundi. meri oli nagu vannivesi ja päike lõõskas pilvitus taevas. jagasime omavahel mehi, keda me teadsime, et me niikuinii kunagi endale ei saa. naersime end lolliks. lõpuks oli meil kõigil tunne, nagu me oleks päikesepiste saanud, sest nii naljakas oli. vähe sellest, et rand ilusaid mehi täis oli, nägime me neid samu kreeka jumala ja pesumodelli vahepealse välimusega mehi üle terve linna.  käisime kaubamajavetsus end meikimas ja soenguid tegemas. seejärel läksime sööma. kaks tundi pitsa ootamist tasus end ära esiteks superkuuma ettekandja ja teiseks täiusliku maitseelamuse pärast. täpselt kell 19:55 avastasime, et L-l on uusi jalanõusid vaja, sest tema omad lagunevad. kuna poodide sulgemiseni oli aega 5 minutit, siis me konkreetselt jooksime esimesse ettejuhtuvasse jalanõupoodi ja ostsime talle sealt 99 krooni eest kingad. see oli tolles päevas kui kirss tordil. peale söömist käisime poest läbi ja otsustasime vatla poole tagasi liikuma hakata. tujud olid kõigil laes ja me naersime end veel lollimaks kui me juba olime. auto peale saime esimese 5 minutiga. sellega saime poolele teele ja ega me seal ka suurt üle 10 minuti ei oodanud. saime otse vatla mõisani välja. autos organiseerisime omale pisikese peo sauna ja tiigi ja joogiga, mis möödus suuremate sekeldusteta.

pühapäeval ärkasin täpselt samuti päikese peale, mis mulle otse näkku paistis. sõime hommikust ja mõtlesime, mida teha. idee päritolu jäi küll selgusetuks, kuid lõpuks otsustasime minna kuressaarde. mõeldud-tehtud, sõime kõhu kuhjaga maasikaid täis ja sõitsime tollesama traktorihäält tegeva rolleriga virtsu. jalutasime sadamasse, läksime praamile ja nautisime suvist vabadust täiel rinnal. naersime äsja HRL-lt tulnud karvaste üle ja vaatasime Ashtoni totaalset koopiat. praamilt maha tulles jalutasime umbes poolteist kilomeetrit ja saime esimese auto peale. auto oli ulmeliselt ilus BMW koos ulmeliselt ilusa ja sõbraliku noore juhiga. meile sobis, kuigi me saime temaga vaid umbes kümme kilomeetrit kaugemale. L kreemitas autost maha minnes maantee ääres jalgu ja hääletasime edasi. vaid paar minutit hiljem saime ühe toreda naisterahva auto peale, kes viis meid Muhu lõppu. seal jalutasime üsna kaua, enne kui saime viimase auto peale, mis meid ka Kuressaarde ära viis. linna jõudes jalutasime veidi ringi ja otsustasime Lokaali pitsat sööma minna. veel enne söögi lõpetamist saime K-ga kokku ja läksime posti taha istuma, sest ma tahtsin istuda kuskil, kus pole päikest. veetsime seal konkreetselt mitu tundi ja varsti liitus meiega teine K. ma eeldan, et ta oli segaduses. istusime seal veidi ja ütlesime talle, et kui me siia tahame jääda, on meil ööbimiskohta vaja ja kui mitte, peame me liikuma hakkama. tema muidugi sebis meid endajuurde ööseks. meile sobis. ma jõin ülikanget vett ja ananassimahla pealekaks. laksis nagu kurat. ma oleks nagu nupust nikastanud olnud. miks nagu? küsiks L selle peale praegu. käisime K poolt läbi, panime soojemad riided selga ja jalutasime läbi metsa kuhugi linnuvaatlustorni. seal me tegime kõike muud peale lindude vaatlemise. ma teadsin seltskonnast väga väheseid, kuid siiski oli seal uskumatult lõbus. umbes poole kahe paiku liikusime sealt Tiina, Külli ja K-ga minema. trippisime mööda linna ringi ja mõtlesime, mida teha. koju nagu ka ei viitsinud minna. varsti siiski läksime ja kukkusime magama nagu notid.

esmaspäeval tegin silmad lahti selle peale, et K ema ukse vahelt sisse vaatas ja kurjustas, et me kell pool 1 ikka veel magame. tõusime üles, sõime ülisuper hommikusööki ja olime veerand kaheks liikvel. jalutasime vaikselt linna piirile. vahepeal küsisid mingid välismaalased juhtnööre kuidas linnas sinna-tänna jõuda ja ma tundsin end kohalikuna. päris veider oli. ostsime selverist jäätist ja energiajooki ning kaks minutit peale hääletama hakkamist saime juba peale. selle autoga saime Liivasse. sealt pidime natuke kauem jalutama, et viimase auto peale saada, kuid lõpuks see siiski juhtus. selleks ajaks olime juba nii väsinud ja nii valusad, et me ei jõudnud isegi tolle ülisõbraliku autojuhiga suhelda. saime edukalt praami peale ja praami pealt maha, ise pooleldi magades. sealt jalutasime L-i isa juurde ja tema viis meid L-i ema juurde, et me oma asjad ära saaks tuua. panime asjad kokku, sõime neljakesi terve maasikavao tühjaks ja liikusime Virtsu poole tagasi. varsti peale Virtsu tagasi jõudmist saatis L mind bussi peale ja ma hakkasin koju liikuma. poole üheksaks olin ma kodus ja üks parimaid trippe oligi läbi.

ma terve öö täiega tahtsin saada, aga ma lihtsalt ei viitsinud võtta. lokaalist üle tee posti taga. woo girls. smirnoff ice. audid. hääletamine. 10 autot 3 päeva jooksul. Kuressaare ja Pärnu. meri. fuck yea - fistbump - woo. halp. pane auku. mudi õigest kohast ja ime, muidu ei tule. aega on - esimese septembrini. L ja L. ma armastan teid.

ok need värdjad, kellest ma eelmises postis rääkisin, on surnud. neid tappes sain ma ise ka natuke haiget, aga see on loomulik kadu.

mul on hea meel, et ma olen inimene, kellel on võim oma tundeid sisse ja välja lülitada. kui poleks, oleks mu elu ikka väga väga palju raskem. mul on nii, et ma lihtsalt ei luba kellelgi endale meeldida ja siis ta ei meeldigi. ja jutul lõpp. hetkeline murdumine, mis selle juurde käib, on väga jõhker, aga parem see, kui mitmenädalane emomine.

ma tõesti ei tea, mis ma nüüd edasi teen. ma ei tea isegi, mida ma teha tahaksin. ma ei usu et ma veel üle olen ka, aga mind ei häiri vähemalt teadmatus enam.

hah, mulle meeldib blogisse ilma nimedeta kirjutada selliseid asju, sest seljuhul saavad aru ainult need, kes peavad. üsna positiivne ju.

aga, kuna ma põlesin täna rannas nii ära, siis ma hakkan end kreemitama ja mõtlen, mida edasi teha.

mul on konkreetselt liblikavõrku vaja või ma hakkan neid värdjaid tapma.

oeh. selle nimetangi tänase päeva, öö?, looks. esiteks ma põlesin täna hommikul ära ja nüüd mu selg kõrvetab. teiseks mul on halb eelaimdus millegi kohta. mitte, et ma ise ka teaks, mis mul viga on. selline antisotsiaalsuse tunne tuli jälle, nagu mul just paar nädalat tagasi oli. väga halb. playlistis on hunnik metalcore-i ja ma lihtsalt istun. lootsin, et äkki kirjutades hakkab parem, aga ma nagu ei oskagi väga midagi kirjutada nii.

kõik on hästi isiklikuks läinud viimasel ajal. selline imelik puudutatuse tunne, et kõik käib minu kohta. kõnnin linnas, kõrvaklapid peas, grupp noori mu kõrval hakkab järsku naerma ja ma tunnen äkilist vajadust punastada, sest mul on täpipealt selline tunne, et mu juures on midagi valesti.

jah, mul on hea olla.
jah, ma naeran hästi palju.
jah, ma olen õnnelik.
olen ikka?

ah sitta sellega :D. ma olen nii rahul. eile oli jaanipäev, mind kutsuti loksa kanti seda tähistama. jõhkralt hea seltskond oli ka, ma ise ka ei usu seda enam. igatahes ma naersin nii palju ja kusjuures üle tüki aja tõesti südamest. suvi on nii hoos, et ma hakkan ennast avama jälle. ja varsti saavad maasikad valmis.

SEE on tänase päeva lugu, sest see on nii kuidagi nostalgiline, aga samas positiivne.

ühesõnaga olen ma asjade hetkeseisuga väga rahul. äkki loksub kõik vaikselt paika?

bipolaarsus tuleb kallale

jälle.

nii. põhikool on läbi. teate mis? i don't give a fuck. palju toredam on lolliks minna ja kaks kuud lihtsalt pidu panna. viimased kaks päeva toetavad päris kenasti mu kõige suuremat hirmu, et ma olen väga käest ära. olgu, alustan reedest.

reedel lõpetasin. noh, põhikooli. peale seda tulime sugulastega siia, väike grill ja eine, niisama. siis ema viskas mu annemari juurde mõiku ära, kus läks peoks. KOHE nagu. saun, õlled, mehed, naised. kõik oli viis pluss, täielikult. ööst iseenesest ma ei räägi, säilitan oma diskreetsuse ja veidi salapära. kell viis olin kodus, taksoga tulin, suht positiivne.

eile ärkasin kell kaks ja kuna ma juba kolm kodust väljas pidin olema, läks üsna kiireks. noh, käbe riidesse ja minekut. kuidagi juhtus nii, et ma olin hoopis kolmeks linnas juba. 16:15 läks rong ja tunni pärast olime kehras. juba kuuest hakkas joomine pihta, mina võtsin rahulikumalt. noh, mis rahulikult, selle nädalavahetusega tuli 17 ühikut. vot kui tore. igatahes millalgi öösel mul hakkas jõhkralt igav ja siis ma istusin kaks tundi oma telefoni ja ipodi ja kolme paki krõpsudega. siis tuli kristin ja ütles, et ta isa autos, mis kell kaks kehrasse jõuab, on tallinnasse üks vaba koht. sebisin endale helena juurde ööbimiskoha ja kolmeks olin linnas ja magasin.

mul on üldse viimasel ajal selline veider harjumus kõikidelt pidudelt poole pealt ära minna. tegelikult see on täiesti põhjusega, et ei juhtuks midagi sellist nagu reedel. see on väga halb. mina olen väga halb. raske elu. siiski minu arust on üsna vaimukas, et läksin klassipeole kehrasse ja ärkasin tallinnas helena juures. ainult mina oskan niimoodi endaga hakkama saada.

aga mainiks ära, et nüüd on suvi. ja ma ei kujuta ette ka, mida oma ajaga, VABA ajaga that is, peale hakata. praegu istun siin ja üldse ei viitsi liigutada. samas miks ma peakski, ma olen vaba. paari päeva jooksul saan uue telefoni ka ja kõik üldse loksub vaikselt paika.

ja ma arvan, et tänase päeva lugu on see. need sõnad ja kõik, mis selle loo juurde kuulub, on nii mina, nii praegu.

noo nii. eksamid läbi. esta 5, mata 4, füsa 4. mulle sitaks sobib. jõhkralt rahul. ja nagu omg, üleülehomme on põhikool lihtsalt lambist läbi. CAN'T WAIT.

ah, mis, kurat. eile oli mata eksam, jaa. see oli suhteliselt lihtne tegelikult, ühe ülesandega panin vigast ainult. see selleks, õhtul oli pidu ka. peale eksamit läksime annemari juurde, tegime süüa jne, siis tuli uni. läksime magasime täiesti lambist 3 tundi. olemine läks selliseks värskeks ja õhuliseks. sellesmõttes, et oli plaanis küll, et okei-okei, me ei joo, aga noh jah. sellega läks, nagu alati läheb. igatahes läksime üheksaks linna ja siis kümneks peole. pidu oli iseenesest jumala kõva, aga mingil hetkel mul viskas üle, mingi masehoog tuli peale. annemari mingi tõmbles ringi nagu hull ja nautis täiega. mul oli nagu, eeee, ok. aga noh, pole hullu, peomased on tavalised mingitel momentidel alati nii või naa. mingil imelikul hetkel annemari korjas mingid uued tutvused endale ja siis ma jõudsin ka nendeni annemari otsides. nende samade tüüpidega läksime ka annemari poole edasi. öösel käisime burksi ka söömas, no minnee, kui hea oli SÜÜA. igatahes mingi viiest-peale viit saime magama ja ärkasime umbes kell üks. siis tulin koju ära ka.

muide, panime annemariga uue blogi püsti, jerks on ice, liisa, helena ja marje liitusid ka. selline kollektiivne ilusate meeste vaatamine. mulle sitaks meeldib, liisa reaktsioon meeldis ka, et esimene lehekülg tõmbas juhtme kokku juba. noh, igatahes, oli meeldiv. ja mulle meeldib mu blogi uus disain ka, eksju on ilus :) ?

oih. mul on reaalselt selline tunne, et lähima paari nädala jooksul ma ei taha alkoholi näha ka. see on feil tho, sest liiiga palju pidusid on ees. nüüd tuli üks veel juurdegi.

igatahes, eile martini sünnipäeval oli sitaks tore ja ma jäin rahule. ma üllatasin ennast, sest poole peo pealt, kahe paiku olin ma võimeline endale ema järgi kutsuma, sest ma eeldasin, et see pidu oli ennast ammendanud. nojah, seda ma nüüd teada ei saa, kas oli või ei, aga küll ma jõuan. ja ma jõuan veel pidutseda ka. ma pean tõeliselt rahulikumalt võtma - mul on siiski veel kool ja ma olen end juba liiga lõdvaks lasknud, õudselt raske on tagasi rööbastele liikuda. sellegipoolest ma arvan (ja loodan), et ma saan hakkama selle kahe nädalaga ja ei lähe lolliks vahepeal, mitte, et kaugele minna oleks.

see on ulme tegelikult, mis must saanud on. ma olen hullult palju lihtsalt kodus ja vaatan filme/sarju ja moment, kui ma välja lähen, siis mul on kohe mõte, et dvj sebiks peo. selline tunne on, et vist peaks vähem väljas käima.

mmmm, isa grillis vorste. ma polnud päev otsa midagi söönud, sest hommikuse võileiva ma oksendasin roccas välja :D. jep, ma olen täiesti average. nojah. peale reedet tuleb prolly uus update, sest reedel on mata eksam ja suvealguspidu Tondil - sos.

ahjaa, laupäeval oli eesti keele eksam. see oli nagu lapsemäng :). üllatavalt lihtne oli grammatikaosa, selle saan ma kindlasti viie. kirjandis ma muidugi nii kindel ei ole - kuidas ma saakski? - aga loota ju võib. jubedalt tahaks tegelikult viite saada. kusjuures, mis ma avastasin, ma teen eksamid kolmest ainukesest ainest, milles ma üldse kunagi olümpiaadidel olen käinud - esta, mata ja füsa.

ma täiega loodan, et ma saan lõpukleidi õigeks ajaks valmis, mul ei ole seal enam väga palju teha. aga nii hea tunne oleks lihtsalt enda tehtud kleidiga lõpetada. sest üheksas klass, mis see ikka ära ei ole, aga samas midagi praktilist? fuck yea.