ütleme nii, et pool aastat vahet pidada on selline standard. panin endale bloggeri isegi siia üles lemmikuteribale, et ära ei unustaks. ei ole unustanud, ei viitsi lihtsalt. niisiis, jälle, viimase postituse lugesin läbi, vaatasin, ohoo, jälle muutused-värgid-särgid.
teine kursus hakkab...nelja päeva pärast. ma muidugi megaleilis ja mida kõike, kihvt ju, uued ained, me polegi enam kõige nooremad, ja KÕIGE KIHVTIM - mul on reeded vabad. JAA! katsuge te mul ära rikkuda seda mingite individuaalainete või ma ei teagi, millega. tunniplaan loksus ikka ilusti paika. see tähendab, et mul on kolm päeva nädalavahetust, mis omakorda tähendab, et mul on ehk isegi jooksvalt semestri jooksul aega õppida, et sessi ajal kergem oleks, oooo :)
järgmine asi on see, kuidas ma vingusin, et ma kunagi kodus ei käi. heh, see nüüd muutub. esmaspäeviti on mul selline tore 6-tunnine auk tunniplaanis, nii 12-st 6-ni. ja mis sinna vahele tuli? ohohoo, isa kutsus mind appi enda ansamblit juhendama. merivälja koolis. kolmest poole viieni. MIS TÄHENDAB, et ma lähen peale kooli koju, vanemate juurde, hängin seal, peame isaga plaani, saan nendega juttu rääkida ja mis kõik. kaob ära see probleem, et ma ei satu sinna või et ma ei viitsi reisida. positiivseks teeb asja see, et ma ei pea sõitma otse õikalt meriväljale või vastupidi, mul on vahepeal koolis ka vaja käia, nii hommikul kui õhtul. niisiis see reis ei tundugi ehk nii pikk. teine positiivne jupp selle asja juures on muidugi see, et kuna ma niikuinii juba pedagoogilist eriala õpin, siis võiks ju praktiseerida ka seda värki. kõik ju väidavad et oiii mari sa oled nii hea õpetaja. eks ma siis hakkangi õpetajaks : )
olen nüüdseks natuke rohkem jõudnud mõelda ka selle peale - ma ju tean, et need kaks aastat ülikooli lähevad natuke liiga kiiresti mööda. niisiis, mu eesmärk, ideaal, unistus oleks saada hääleseadjaks.tahan olla see tüüp, kes teisi, vähem ägedaid tüüpe, laulma õpetab. muidugi võiks ise ka mussi teha selle kõrvalt, mis ongi selle asja võlu - oiiii kui lahtine graafik. samas, kui see mõte kohe ei õnnestu, võin vabalt minna ka kuskile kooli muusikaõpetajaks või midaiganes - kvalifikatsioon on ju olemas. ja ega need koolide muusikaõpetajad ka rohkem tööd ei tee, need käivad ka ju kahel päeval maksimaalselt. läheks siis kohe kahte kooli, teeks neli päeva nädalas tööd ja saaks kaks kuupalka. eriti hea ju.
lähen täna õhtul esimesse autokooli teooriatundi. eks ma natuke kardan ka. mitte teooriat, muidugi, vaid sõitu. sinna on õnneks piisavalt aega, et ma jõuan end ette valmistada. üritan nii jõulude paiku load tehtud saada, siis saaks uue semestri kõrvalt minna näiteks raamatupidamiskursustele - jälle oleks üks amet juures, mida päristöö kõrvalt teha. tuleb ikka mõelda, kuidas raha teha :)
kutiga ikka kõik hästi, no worries. ei oskagi vist praegu rohkem laineid lüüa.
päikest, m
tegelikult ongi kõik teisiti
neljapäev, august 28
kolmapäev, aprill 2
ja taaskord ma avastan selle lehe. ja loen selle otsast lõpuni läbi. ja olen nii vaimustuses. mitte iseendast või oma elust, aga ma olen vaimustuses sellest, kui vaimustuses ma olen. ja niimoodi on lihtne seda jällekord alustada. kolmandat? neljandat korda? lugemine on sassi läinud. enam ma ei ütle, et "üritan nüüd korralikult kirjutama hakata", sest noh, ilmselgelt ei ole sellest väga kasu olnud.
viimane postitus oli üks päev enne üheteistkümnenda klassi algust. olles seda kõike värskelt lugenud, julgen väita et oooo, nii mõndagi on muutunud. esiteks, noh, heh, keskkool on läbi. ja seda juba suhteliselt ammu, peaaegu terve aasta. mis tähendab, et ma käin ülikoolis ja sedagi juba uskumatult kaua. kui mõtlema hakata. aeg läheb nüüdseks nii kiiresti, et ma ei saa arugi. nagu rong sõidaks peatustest mööda ja iga peatus on üks päev.
ma arvan, et suhteliselt raske on ära arvata, mida ma ülikoolis õpin, eksju. mäletan, peale gümnaasiumi lõppu kordasin endale nagu mantrat: "ma ei lähe muusikat õppima. ma ei lähe muusikat õppima." ja nii iga hommik ja õhtu. plot twist, ma läksin muusikat õppima. kui ma, kurat, nii laisk ei oleks, saaks must võib-olla isegi asja. hääl on küll müstilistesse kaugustesse arenenud, aga seda ka selle pärast, et ma ei pea selle jaoks mitte midagi lisaks tegema, see lihtsalt ise areneb. teiste asjadega kahjuks nii hästi ei ole, järgmisest nädalast hakkavad juba eksamid pihta ja ma juba tunnen, kuidas mul saab raske olema. no ikka üldse ei viitsi midagi tarka teha. et mul isegi nii vastumeelt on näiteks klaveri harjutamine, et ma selle asemel blogi hakkan kirjutama, no see juba on midagi. mitte midagi halba tegelikult : ).
teine suurim muutus, mis mu elus võrreldes siis keskkooli keskpaigaga toimunud on, on see, et ma ei ela enam vanematega koos, sest ma leidsin mehe endale, jou. lugesin seda teismelise tüdruku ängi, kuidas ikka armastust vaja oleks, eksju, natuke hale hakkas endast. samas usun, et kui ma ütleksin 16-aastasele minale, et kolme aasta pärast sa elad õnnelikult oma kutiga koos, siis ma arvan et tema(või mina? filosoofiliseks läks) seda küll uskuma ei jääks. ta küsiks suurte silmadega, et mis, sa polegi oma suhet saboteerinud või midagi erakordselt lolli teinud, või ta polegi sul üle visanud. ega ma ise ka päris hästi ei usu.
aga hea on. lihtsalt hea. ja paremgi veel. ma olen ikkagi mina, närvihaige eit, aga ma usun, et ta muudab mind paremaks ka. eks ma ikka tujutsen ja aeg-ajalt närvan ja eks see teda ikka häirib ka, aga no kurat, see ei oleks ka õige suhe, kui me ei tülitseks.
elu on ka huvitav. muusika ümbritseb mind igalt poolt ja, nagu võiski arvata, siis see ongi täpselt see, mis mind tegelikult võlub. ma olen ju väiksest peale oma isa kõrvalt vaadanud ja mõelnud, et kuidas see küll võimalik on, et tänapäeva ühiskonnas saab inimene reaalselt teha midagi, mida ta armastab ja sellest ka ära elada. nagu chalice ütles,
samas ega ma kunagi ei tea, kas ma ka reaalselt tööd saan sellel alal. õppida on küll tore, aga elu on näidanud, et mitte kõik ülikooli lõpetanud inimesed oma erialal tööd saavad, lõpetavad ikka soomes koristajana, sest seal saab rohkem pappi.
läksin mehest rääkimisega nii hoogu, et unustasin vanemad sootuks ära. kodust ära kolides tekib ikka efekt, et avastatakse, et tegelikult olid vanemad vaatamata kõigele ikka väga toredad ja kodus oli ikka nii lihtne. ma olen alati teadnud, et mu vanemad on toredad ja mõistvad ja armastavad ja kõike head veel, mida ma sõnadessegi ei suuda panna, aga pesast lahkudes on seda ikka niii hästi tunda. aeg-ajalt ikka helistame ja räägime pikemalt, aga kurat, ega ma ikka koju väga tihti ei satu. kurb. tahaks rohkem, aga see on niii kaugel. eks ma suvel ehk olen rohkem seal, saab päevitada ja värke-särke. igatsen kohutavalt neid. muidugi on kihvt oma korteris elada ja ise asju ajada ja toimetada. hoopis teine tunne. kihvt.
millegi üle kurta ei saa. elu on ilus. kino jätkub. ka pidusid ja möllu on reeglina piisavalt, aeg-ajalt, kui hästi läheb, isegi kerge VIP-maiguga. julgen öelda, et kui lugeda siitsamast mu mineviku kohta, siis ma olen praegu umbes täpselt kõige õnnelikum. ptui ptui ptui üle vasaku õla, et ära ei sõnuks : )
aga tavai, nüüd hakkab telekast staarid veinimõisas, sest klaverimängu vältimiseks vaatan ma kasvõi ajuvabu reality show'sid
päikest, m
viimane postitus oli üks päev enne üheteistkümnenda klassi algust. olles seda kõike värskelt lugenud, julgen väita et oooo, nii mõndagi on muutunud. esiteks, noh, heh, keskkool on läbi. ja seda juba suhteliselt ammu, peaaegu terve aasta. mis tähendab, et ma käin ülikoolis ja sedagi juba uskumatult kaua. kui mõtlema hakata. aeg läheb nüüdseks nii kiiresti, et ma ei saa arugi. nagu rong sõidaks peatustest mööda ja iga peatus on üks päev.
ma arvan, et suhteliselt raske on ära arvata, mida ma ülikoolis õpin, eksju. mäletan, peale gümnaasiumi lõppu kordasin endale nagu mantrat: "ma ei lähe muusikat õppima. ma ei lähe muusikat õppima." ja nii iga hommik ja õhtu. plot twist, ma läksin muusikat õppima. kui ma, kurat, nii laisk ei oleks, saaks must võib-olla isegi asja. hääl on küll müstilistesse kaugustesse arenenud, aga seda ka selle pärast, et ma ei pea selle jaoks mitte midagi lisaks tegema, see lihtsalt ise areneb. teiste asjadega kahjuks nii hästi ei ole, järgmisest nädalast hakkavad juba eksamid pihta ja ma juba tunnen, kuidas mul saab raske olema. no ikka üldse ei viitsi midagi tarka teha. et mul isegi nii vastumeelt on näiteks klaveri harjutamine, et ma selle asemel blogi hakkan kirjutama, no see juba on midagi. mitte midagi halba tegelikult : ).
teine suurim muutus, mis mu elus võrreldes siis keskkooli keskpaigaga toimunud on, on see, et ma ei ela enam vanematega koos, sest ma leidsin mehe endale, jou. lugesin seda teismelise tüdruku ängi, kuidas ikka armastust vaja oleks, eksju, natuke hale hakkas endast. samas usun, et kui ma ütleksin 16-aastasele minale, et kolme aasta pärast sa elad õnnelikult oma kutiga koos, siis ma arvan et tema(või mina? filosoofiliseks läks) seda küll uskuma ei jääks. ta küsiks suurte silmadega, et mis, sa polegi oma suhet saboteerinud või midagi erakordselt lolli teinud, või ta polegi sul üle visanud. ega ma ise ka päris hästi ei usu.
aga hea on. lihtsalt hea. ja paremgi veel. ma olen ikkagi mina, närvihaige eit, aga ma usun, et ta muudab mind paremaks ka. eks ma ikka tujutsen ja aeg-ajalt närvan ja eks see teda ikka häirib ka, aga no kurat, see ei oleks ka õige suhe, kui me ei tülitseks.
elu on ka huvitav. muusika ümbritseb mind igalt poolt ja, nagu võiski arvata, siis see ongi täpselt see, mis mind tegelikult võlub. ma olen ju väiksest peale oma isa kõrvalt vaadanud ja mõelnud, et kuidas see küll võimalik on, et tänapäeva ühiskonnas saab inimene reaalselt teha midagi, mida ta armastab ja sellest ka ära elada. nagu chalice ütles,
mu hobi on mu töö, kõõlun õnne tipul
samas ega ma kunagi ei tea, kas ma ka reaalselt tööd saan sellel alal. õppida on küll tore, aga elu on näidanud, et mitte kõik ülikooli lõpetanud inimesed oma erialal tööd saavad, lõpetavad ikka soomes koristajana, sest seal saab rohkem pappi.
läksin mehest rääkimisega nii hoogu, et unustasin vanemad sootuks ära. kodust ära kolides tekib ikka efekt, et avastatakse, et tegelikult olid vanemad vaatamata kõigele ikka väga toredad ja kodus oli ikka nii lihtne. ma olen alati teadnud, et mu vanemad on toredad ja mõistvad ja armastavad ja kõike head veel, mida ma sõnadessegi ei suuda panna, aga pesast lahkudes on seda ikka niii hästi tunda. aeg-ajalt ikka helistame ja räägime pikemalt, aga kurat, ega ma ikka koju väga tihti ei satu. kurb. tahaks rohkem, aga see on niii kaugel. eks ma suvel ehk olen rohkem seal, saab päevitada ja värke-särke. igatsen kohutavalt neid. muidugi on kihvt oma korteris elada ja ise asju ajada ja toimetada. hoopis teine tunne. kihvt.
millegi üle kurta ei saa. elu on ilus. kino jätkub. ka pidusid ja möllu on reeglina piisavalt, aeg-ajalt, kui hästi läheb, isegi kerge VIP-maiguga. julgen öelda, et kui lugeda siitsamast mu mineviku kohta, siis ma olen praegu umbes täpselt kõige õnnelikum. ptui ptui ptui üle vasaku õla, et ära ei sõnuks : )
aga tavai, nüüd hakkab telekast staarid veinimõisas, sest klaverimängu vältimiseks vaatan ma kasvõi ajuvabu reality show'sid
päikest, m
kolmapäev, august 31
ja ma polegi terve suvi jälle kirjutanud. okei. see suvi oli täiesti ulme. müstika, võiks öelda. kohutavalt palju uusi tutvusi, kohutavalt palju trippimist ja oioi kui palju kurje asju. samas, mul on vapustavalt lõbus olnud. ja jah, ma tõesti TAHAN kooli minna. tõesti ootan. homme on see päeev : D. ma ei oska isegi mitte midagi rääkida selle suve kohta siia, sest seda romaani ei jaksaks ma ise ka lugeda.
aga ma tean, et see on ainult tühi lubadus, aga ma tegelikult ka üritan nüüd jälle kirjutama hakata : ). tegelikult ma olen korduvalt see suvi juba mõelnud, et nonii, alustan algusest ja kirjutan kõik ära. aga noooo tra see ei ole üldse nii kerge : D
elu läks see suvi jube kiireks. eelmine aasta ma olin pool aega väljas ja pool aega kodus. see suvi ei möödunud vist ühtegi päeva, kus ma kordagi väljas poleks käinud. esimesed kaks kuud ma ei jõudnud ju üldse enne kella kahte öösel koju, nüüd viimastel nädalatel on rahulikumaks jäänud.
sellegipoolest, ma olen sellest ulmesuvest nii kohutavalt väsinud. ma olen sellest igapäevasest tripppimisest nii kurnatud. ma olen ennast sõna otseses mõttes lolliks trippinud.
aga see kooliaasta tuleb müstika. täiesti, wow, ma ei kujuta ette, millega me nüüd hakkama hakkame saama. nii palju plaane ja ideid, mis peab ära tegema. PLUSS, mul tuleb kohe sünnipäev!
aga olgu, küll me veel näeme, kiisud : )
esmaspäev, mai 23
teisipäev, mai 17
pühapäev, mai 15
issssand jumal, ma ei taha kirjutada :D aga peab.
hannese sünnipäev oli eile. väga tore, jee. ehk siis ma olen magamata ja väsinud ja veidi cranky. sellegipoolest pole see ligilähedaseltki võrreldav sellega, et mul on veel seitse(!) täispikka koolipäeva. jah, tibud, seitse.
see tuleb alles suvi. üks pagana hea suvi.
hannese sünnipäev oli eile. väga tore, jee. ehk siis ma olen magamata ja väsinud ja veidi cranky. sellegipoolest pole see ligilähedaseltki võrreldav sellega, et mul on veel seitse(!) täispikka koolipäeva. jah, tibud, seitse.
see tuleb alles suvi. üks pagana hea suvi.
teisipäev, mai 3
ma ei saa üle sellest luuletusest, ma lihtsalt pean selle siia postitama, sorri :D
il a tourné autour de moi
pendant des mois des jours des heures
et il a posé la main sur mon sein
en m'appelant son petit coeur
et il m'a arraché une promesse
comme on arrache une fleur à la terre
et il a gardé cette promesse dans sa tête
comme on garde une fleur dans une serre
j'ai oublié ma promesse
et la fleur tout de suite a fané
et les yeux lui sont sortis de la tête
il m'a regardée de travers
et il m'a injuriée
un autre est venu qui ne m'a rien demandé
mais il m'a regardée tout entière
déjà pour lui j'étais nue
de la tête aux pieds
et quand il m'a deshabillée
je me suis laissée faire
et je ne savais pas qui c'était.
il a tourné autour de moi
pendant des mois des jours des heures
et il a posé la main sur mon sein
en m'appelant son petit coeur
et il m'a arraché une promesse
comme on arrache une fleur à la terre
et il a gardé cette promesse dans sa tête
comme on garde une fleur dans une serre
j'ai oublié ma promesse
et la fleur tout de suite a fané
et les yeux lui sont sortis de la tête
il m'a regardée de travers
et il m'a injuriée
un autre est venu qui ne m'a rien demandé
mais il m'a regardée tout entière
déjà pour lui j'étais nue
de la tête aux pieds
et quand il m'a deshabillée
je me suis laissée faire
et je ne savais pas qui c'était.
esmaspäev, mai 2
neljapäev, aprill 28
teate, mul on selline tunne,
et mul on jälle õnnestunud.
teate, ma arvan, et jälle on
õnnestunud saada hakkama.
asi on lihtsalt selles, et ma muudan kõiki
oma sõpru, tuttavaid, poisse ja tüdrukuid.
ma nagu nakataks kõiki sõpru, tuttavaid
oma iseloomu, oma käitumisega.
ma ei ütle, et üks ühele,
kuid nad võtavad üle kõige
kehvemad asjad. selle, mis mus
on halba ja mida mai poolda.
et mul on jälle õnnestunud.
teate, ma arvan, et jälle on
õnnestunud saada hakkama.
asi on lihtsalt selles, et ma muudan kõiki
oma sõpru, tuttavaid, poisse ja tüdrukuid.
ma nagu nakataks kõiki sõpru, tuttavaid
oma iseloomu, oma käitumisega.
ma ei ütle, et üks ühele,
kuid nad võtavad üle kõige
kehvemad asjad. selle, mis mus
on halba ja mida mai poolda.
laupäev, aprill 23
reede, aprill 22
teisipäev, aprill 19
enam mitte-nii-pimedad kevadõhtud ja -ööd,
kui üleval olla on kergem ja vähem on koolitööd.
esimesed liblikad õhus,
järgmised liblikad kõhus.
õhemad jakid, päikesepaiste ja suvine tunne, mis teenib mu huve,
kui ühtlugu tahaksin õue ja pidu ja vabadust, suve,
kui olla on tõeliselt lihtne,
kui tühjaks saab välgumihkel.
siis tahan käia väljas ja just temaga naerda,
just temaga juua ja teha lollusi, unustada vaeva,
et olla rõõmus ja vaba,
et südamelt eest tuleks taba.
kui üleval olla on kergem ja vähem on koolitööd.
esimesed liblikad õhus,
järgmised liblikad kõhus.
õhemad jakid, päikesepaiste ja suvine tunne, mis teenib mu huve,
kui ühtlugu tahaksin õue ja pidu ja vabadust, suve,
kui olla on tõeliselt lihtne,
kui tühjaks saab välgumihkel.
siis tahan käia väljas ja just temaga naerda,
just temaga juua ja teha lollusi, unustada vaeva,
et olla rõõmus ja vaba,
et südamelt eest tuleks taba.
esmaspäev, aprill 18
he knows what i want and i know what he needs
this isn't the fairy tale that doesn't have a happy endingthis is the fairy tale that never ever ever ends
aga kui nüüd täiesti aus olla, siis ma olen jälle energiat täis ja õnnelik, sest ilmad on ilusad, pidusid on palju ja lõpp on lähedal. kõlab melanhoolselt, oo viimne kohtupäev :D, haha, ei, põhimõtteliselt kuu aega veel. siis on muusikakool läbi. ja siis kaks täiesti mõttetut nädalakest veel ja kõik on täiesti läbi. kümnes klass nagu niuhti : ). ma arvan, et ma saan selle kõigega väga hästi hakkama.
pealegi, kuues mai on kevadpidu, kus me esineme. ja väga kihvti kavaga, kusjuures. keep your eyes and ears open, honeybears ;**
Tellimine:
Postitused (Atom)